Paldiski

Proosa[muuda]

Olukord Eestis ei teinud ühelegi patrioodile rõõmu, venelasi voolas katkematu sogase ojana üle piiri, ja vähe sellest, Eestisse oli hakanud saabuma suisa perversset rahvast, igasuguseid koerakoonlasi ja peninukke. Hiljem, kui ma Siberis vangilaagris viibisin, mõistsin, et tegelikult olin ma Eestis näinud Venemaa rahvaste paremikku. Aga 1940. aasta kevadel tundusid needki jälgid küllalt. Mäletan, kord oli terve Paldiski rong täis süsimustade karvadega kaetud olendeid, kes lõikasid küüntega klaasi ja sõid seda nagu vahvlit. Paldiskist tagasi pole neid nähtud tulemas, nii et küllap redutavad olevused seal siiani. Hull lugu. (lk 41)
- Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008

– Tallinnasse? Olin sõja ajal seal. Paldiskis. Teate? Ei, te olete liiga noored. Pealegi oli see salajane objekt! – Major alustab lennukalt, aga jääb kiiresti vait ning mõtleb midagi. Ta valab alles jäänud viina oma klaasi ning kummutab ühe hingetõmbega tühjaks. Isegi ei purista nagu ennist, vist unustas puristada, leiba ei nuusuta ka enam peale, kahte korda pole ju tarvis nuusutada.

– Ei, Tallinn on Eestis. Meil on Riiga vaja, – selgitab Ema.

– Ah, jaa! See Pribaltika läheb mul seniajani segamini. Läti. Leedu. Eesti. Te olete siis leedulased?

– Ei, lätlased. – Ema peab rääkima, sest Isa on sünge.

– Jaa, jaa, lätlased. Vilis Lācis. Сын рыбака. Õige? Läti kütid! (lk 32)